tervitused palmisaarelt

Nagu te olete aru saanud, siis siin on kõike muud teha kui Internetis olla, seega räägin lühidalt ära oluliseimad uudised...

1) Korterist juba kirjutasime? Igatahes jätkuvalt oleme sellega VÄGA rahul. Hawaiil üldiselt on päris plaju prussakaid, meie landlord küsis eile, et kas meil veel pole? Õnneks ei ole. Koduks saanud juba.

2) Saime täna interneti!

3) Esmaspäeval käisime Kadi ja Janaga SSN-i taotlemas. Meil Kadiga läks superhästi- max 2 nädala pärast saame kätte. Janal ei läinud nii hästi (nagu ka väga paljudel teistel eestlastel), öeldi, et nad ei saa talle SSN-i väljastada, sest tema andmed on puudulikud?! Peab Spiritiga, meie sponsoriga, ühendust võtma ja järgmine nädal läheb uuesti uurima, kuidas ta selle siis ikkagi kätte saab.

4) Teisipäeval oli meie esimene tööpäev- jagasime Lotus Soundbari flaiereid. 5 tundi ja $40. Manager jäi meiega nii rahule, et ütles, et järgmine teisip. tahab meid kindlasti uuesti ja tõstab palka. Kuni SSN-i kätte saame, supertöö.

5) Teisipäeval flaiereid jagades sattusime Kadiga juttu rääkima ühe teise klubi manageriga ja kolmap õhtul jagasime juba seal flaiereid. Pidi ka helistama kui tal vaja läheb meid jälle.

6) Kadi käis täna Diamond Headil matkamas.

7) Leidsime üles oma kaua otsitud outleti!

8) Põhimõtteliselt iga päev eksime ära ja jalutame pool linna läbi enne kui õige koha üles leiame. Aga muud moodi linna selgeks ei saagi.

9) Craigslistist otsisin tööd ja saatsin paarikümnesse kohta Resume. Homme ootan telefonikõnesid.

10) Täna õhtul lähme peole.

Ja iga päev mõtleme teie peale! :) Tervitan!

somewhere over the rainbow

Mida muud kui aloha! Me TÕESTI oleme lost in paradise! Meie, kelle kaugeim välisreis on Rumeenia, ei osanud sellisest kohast undki näha! Me ei liilada kui ütlen, et reaalsus on ilusam kui see, mida me piltide pealt näinud oleme. Ja see õhk! Õhk täis lõputut soojust, värskust, pehmust ja kohati ka lillelõhna.

Saabusime om paradiisi neljapäeval, ise ka imestades ei meie ise ega meie kohvrid ära ei kadunud ;)

Reisi siia paradiisi poole alustasime siis kolmapäeval. Sõitsime laevaga Helsingisse. Juba laeval oli niii mõnus, sest mingi hispaanlane laulis kõiki kõige paremaid suvelaule ja oli ise niii siiras ja muhe.

Öö veetsime Maretta perekonnatuttavate juures Helsingist natuke väljas. Saime kõhud täis süüa ja natuke magada.

Esimene lennureis Helsingi - London möödus ülihästii! :D Alguses ei saanud midagi aru, et kuhu minema peame, aga noh, harjutamine teeb ju meistriks.

Kõrvad läksid lukku, aga muidu oli täiesti okei.

London – Los Angeles kestis 11 tundi. Kuna und ei olnud, siis olime pm kogu aeg üleval. Alguses istusime täiesti erinevates otsades, aga kuna 1 rida oli täiesti vaba, siis lihtsalt läksime ja istusime sinna. Täielik VIP koht oli. Lõpuks oli seal täielik elamine meil. Toidud olid niiii head ja isegi veini saime. Vaatasime filme ja jõime metsikult vett.

Los Angelese õhk lõhnas hoopis teistmoodi. Ja natukene kõhe tunne oli lennujaamas, aga kuna kõik töötajad olid niii sõbralikud ja abivalmis, siis midagi hullu ei olnud:P Üks töötaja palus isegi vene keelt õpetada, aga noh..

JA SIIIIIIS: Los Angeles – Honolulu. Kuna terve rida oli jälle meie päralt, siis magasime kordamööda üksteise õlal ja tagumikul. Kõrvalreas isuv mees naeris meid. Karta on, et naeris. :D

Kohale jõudsime pimedas. Võtsime kohvrid, mis õnneks olid täiesti korras ja läksime istusime välja palmi alla Janat ja Siljat ootama, kes pidid tunni aja pärat jõudma.Tunne sees oli kirjeldamatu! Panime Jazoni I´m yoursi mängima ja lihtsalt nautisime sooja ööd.

Tüdrukud jõudsid täiesti õigel ajal. Võtsime koos takso ja sõitsime Waikikile. Terve aeg mängis autos Colbie Caillati plaat J Mida veel elult tahta!

Korterisse jõudes käisime kiiresti pesemas ja läksime kohe välja, et öist randa näha. Esimest korda elus kastsime jalad ookeanisse. Vesi oli niii soe. Imeline.

Kuna olime kaua korralikult magamata, siis otsustasime koju tulla. Tee peal oli palju inimesi ja kõik NAERATAVAD! See on lihtsalt niiii hea.

Kuna oleme hetkel 7kesi 2toalises korteris, siis tegime maha ja diivanile voodid. Uni tuli kiiresti, aga kohutavalt palav oli.

Hommikul kell 6 oli uni läinud. Istusime rõdule, panime jalad üle serva ja lihtsalt nautisime hetke. Iga sekundiga läks järjest valgemaks. Rõdult paistab natukene ookeanit ka. Sõnu ei olnudki vaja.

Siis tegime kohvi ja sõime natuke.

Kell 8 otsustasime randa minna. Uskuge või mitte, aga inimesi oli sellel ajal juba palju ja päike võttis suurepäraselt. Jooksime kahekesi käest kinni vette. Lihtsalt ulpisime tükk aega lainetes. Pool tundi võtsime päikest ka ja juba on randid peal.

1o ajal otsustasime, et lähme kaugel asuvasse kaubanduskeskusesse. Kohale jõudsime suhteliselt kiiresti. Ostsime palju süüa ja natuke veini. Kusjuures, siin ei ole üldse nii kallis. Lihtsalt tuleb nuudleid osta ja siis saabki odavalt söönuks :D

Tagasi kõndisime aga 2 tundi, sest kotid olid niiii rasked ja nii palav oli.

Õhtul oli pidu eestlastega. Niiiiii tore oli! Öine ujumine on tehtud.

Eile käisin(Kadi) hommikul jooksmas, peale seda kohe Janaga randa. Vahepeal koju sööma ja siis uuesti randa. Ülejäänud aja oleme puhanud.

Välja me ei käinud, vaid magasime ennast nüüd korralikut välja. See on täiesti võimatu, üldse ei ole und siin.

Kogu aeg on muretu tunne südames. Pea on täiesti tühi ja mitte ükski asi ei kripelda ega piina. Võtame 1 minuti korraga ja naudime iga hetke. Go with the flow.

Siin on hea.

Pisarad valatud, pildid tehtud ja laev hakkas liikuma. Tunne on hea. Isegi väga hea.

K. ja M.

START

ärasaatmispidu

Sügisel näeme!

Lugedes kõikide teiste blogisid, kes juba kohal on, ei ole üldse tore hommikust õhtuni siin raamatukogus istuda ja tunde lugeda, et millal see viimane kooliasi juba tehtud saab. Mulle tundub, et kõik tädid tunnevad mind siin juba nägupidi ja homme hommikul taaskord sisse sadades peaks neile lihtsalt laia naeratusega "Tsau tädid, mina siin!" hüüdma.
Iga poole tunni tagant satun "kogemata" ikka ja jälle craiglistist kortereid vaatama, liste koostama, et mis vaja veel enne minekut teha on, ja niisama aknast välja vaatama ning unistama.
6 päeva on veel aega ja need viimased päevad lihtsalt venivad ja venivad.

Marettal kooliga kõik okei ja arvatavasti pakib kodus juba asju.Vastupidiselt minule on tal mingi uskumatu võime alati kõik asjad varakult ära teha ja mitte viimasele minutile jätta. Ühel ilusal päeval suudan ka mina nii.

23.mai õhtul korraldame Haapsalus minu aias ka pisikese grillimise, et kõiki veelkord näha ja Haapsalu suvepralled korraga ära teha. Kindlasti ei ole ma jõudnud päris mitmelegi mainida. Seega oodatud on kõik, kes vähegi tulla saavad. Mida rohkem meid on, seda rõõmasamad me oleme!

K.

14 päeva pärast sinna, kus silmapiir saab uue alguse...

Aeg lendab! Alles see oli kui kaalusime Kadiga, kas minna Hawaiile või mitte. Ega seal muidugi pikka mõtlemist ei olnud- millal siis veel kui mitte nüüd! 2 kuud tagasi istusime vannitoa põrandal- rääkisime elust ja unistasime suvest, päikesest ja palmidest. Ja nüüd- 14 päeva!

Pidevalt on tunne, et midagi on tegemata. Tegelikult ei ole- USA saatkonna intervjuul käidud, viisa käes, lennupiletid ostetud, kindlustus tehtud, asjad mõttes pakitud. Segane on veel ainult see osa, kellega me koos elama hakkame. Ja CV-d tuleb valmis teha! (Aega on selle kiire asjaga) Ja koolis vaja veel viimased eksamid ära teha. Ja nii edasi, ja nii edasi. Aga kahe nädala pärast naudime Waikikit ja sööme rannas maasikaid! Muidugi juhul kui seal ikka on maasikaid.

M.